Gestaltpsühhoterapeudina kohtan iga päev inimesi, kes omal moel igatsevad tõelisi kohtumisi, nähtud ja kuuldud olemise ja/või seotuse tunnet – paarisuhtes, sõpruses, tööl või päritoluperekonnas. Keegi teine on jälle mures oma vabaduse, autonoomsuse,  isikliku ruumi pärast. Igaühe tasakaal seotuse ja autonoomsuse vahel ongi unikaalne, niisamuti ka väljendus selle tasakaalu kaotusest või otsimisest. 

Teekonnal isikupärase tasakaalu poole on mitmeid universaalseid verstaposte: Kohaloleku oskus  praeguse olukorra tajumine siin ja praegu, ilma mineviku filtrita. 

Teadlik olemine iseendas toimuvast, oma vajadustest. Samuti  võimalikust kalduvusest anda  olevikule tähendusi tuginedes minevikule. Varasemate kogemuste prisma kasutamine võib olla edasiviiv ja arendav, kuid teinekord ka takistav, olenevalt mida ja kuidas on kogemustest kaasa võetud. 

Kontakt iseendaga ja keskkonnaga- oskus samal ajal märgata sise- ja välismaailma sündmusi.

Vastutus – oskus vastata iseendale ja keskkonnale.

Isiksuslik areng individuaalses psühhotreaapias ja/või grupipsühhoteraapias  toob nähtavale suurema hulga valikuid situatsioonides ja nii suurem võimalus rahulolu kogeda.