Artikkel ilmus ajakirjas Tervis Pluss 

Tekst Kaire Talviste

https://lood.delfi.ee/tervispluss/artiklid/strong-kuidas-saada-jagu-tuhjusetundest-strong?id=77343930

29-aastaneAveli(nimi muudetud) meenutab mõne aasta tagust aega, kui teda tabasid äkki erinevad haigused. Ta kaotas tervise pärast töö ja peitis end koju. „Tulid mõtted, et milleks see elu, mis on kõige mõte. Tundsin end füüsiliselt ja vaimselt halvasti. Miks mina? Teised elavad…,“ kirjeldab ta oma toonaseid mõtteid.

Üks häda järgnes teisele nii ootamatult, et jõud kadus ära. „Olin alati aktiivne olnud: töö, praktika, kool – kõik korraga – ja üks hetk ei jõudnud enam midagi.“ Terviseprobleemidega oli noorel naisel väga raske leppida, ta kippus üle mõtlema, sellega kaasnes tugev surmahirm ja ärevused, lõpuks ka paanikahood. „Väga, väga raske oli. Vaatasin aknast välja, kuidas teised elavad ja ise ei julgenud enam üle tee poodigi minna.“

Aveli sai aru, et ei tule üksi enam toime. Ta pöördus esmalt psühhiaatri poole, sai diagnoosiks ärevushäired ja soovituse hakata antidepressante võtma. See mõte ei meeldinud talle ja kuna tal oli varasemast hea kokkupuude gestaltpsühhoteraapiaga, pöördus ta gestaltpsühhoterapeut Merit Lage juurde.

„Esimesed korrad nutsin enamuse ajast, alguses oli tunne, et millestki pole abi. Arvasin, et ma ei saa kunagi korda,“ meenutab Aveli möödunud aasta algust. Suve lõpuks tundis aga, et juba hakkab looma. Teda aitasid edasi teraapias kogetud rollimängud, kuuma tooli tehnika (tuntud nimetuste all nagu hot seataga ka empty chair, kus tühja tooli kasutatakse, et esindada mingit isikut või mingit osa kliendi psüühikast) ja ka oma hirmudega silmitsi olemine. „Kui kardad bussiga sõita, siis lähed ikkagi ja sõidad. Kui hirm tuleb peale, siis tuled maha, võtad järgmise bussi ja sõidad edasi,“ kirjeldab Aveli.

Mis on päriselt oluline

Aveli elu on nüüd väga palju muutunud ja teraapias ta enam ei käi. „Saan ennast ise aidata, saan endaga hakkama. Lisaks on mul uus terapeut,“ ütleb ta lõbusalt. „Võtsin endale koera, kes viib mind toast välja. Ma võtan suuremaid riske. Kui kardan, siis püüan ikka need asjad ära teha ja näen, et midagi hullu ei juhtugi. See annab mulle kindlustunde, et saan hakkama.“

Aveli usub, et tema tervenemises oli toetavatel lähedastel oluline roll. „Paljud inimesed kadusid haiguste ajal mu kõrvalt ära. Kui oled hädas, siis saad aru, kes on õiged sõbrad ja perekonnaga on mul väga vedanud,“ on ta rõõmus nii oma päritoluperekonna kui ka abikaasa toetuse üle.  

Kuidas on lood elu mõttega? „Nüüd on rohkem mõtet. Olen hakanud seda nägema. Kui varem ärkasin hommikul hirmuga, siis nüüd märkan hoopis, et päike paistab. Naudin rohkem hetke, see ongi mõte, nautida hetke ja lähedastega olemist. Ma kardan vähem ja väärtustan inimesi.“

Oma tervisehädadega on Aveli õppinud elama ja diagnoosiga on ta leppinud. Ta õppis teraapias ka liigsest kontrollist lahti laskma, mõistes, et kõik ei sõltugi temast. „Kui varemalt mõne minu lähedasega midagi juhtus, siis tundsin, et see on minu süü, aga tegelikult ei saa ma neid asju kontrollida, ma pole kõikvõimas.“

Aveli läks uuesti kooli ja õpib nüüd uut eriala, mis on aidanud tal ka tagasi inimeste keskele tulla. Oma sõpradele, kes kipuvad elu üle kurtma, on ta öelnud, et kõik on tegelikult nii kaua lihtne ja hästi, kui tervis on hea. „Nautige seda! Mis sa mossitad mingi mõttetu asja pärast, kui sul on käed-jalad küljes, tee midagi, mine kasvõi teatrisse! Nad on hakanud selle peale mõtlema,“ lisab ta.

Valikud ja eneseotsingud

Aveli sõbrad pole erandlik nähtus, meie ajastu mägiks on isikliku õnne otsingud. Ajal, kui meil tuli elus olemise nimel võidelda, jahil käia või iga päev metsast agu korjata, et ära ei külmuks, oligi õnn juba see, kui suutsid endal hinge sees hoida. Nüüd on soe tuba ja söök meie lihtsalt kättesaadavad, seepärast ei tee see meid enam õnnelikuks.

„Fookuse sättimine on väga oluline, sest sageli ei mäkagi, mis meil olemas on. Harjumuslikult näeme, mis on puudu, mida ei ole, mida ma ei saa valida ja mida ma ei vali. Üks viis suurendada eluga rahulolu on hakata oma fookust sättima sellele, mis on olemas,“ soovitab psühhoterapeut Merit Lage.

21. sajandi valikuterohkusega kaasneb aga ebameeldiv paradoks: midagi valides, välistame palju rohkem kui varemalt. Seepärast tekkib suutmatus ja tahtmatus midagi valida, sest ei tahaks ju millestki loobuda. Ja kui valid, tekkivad kahtlused, kas tegid ikka õige sammu. „Kahtlus on hinge ohe: kui ma midagi valin, äkki jääb midagi puudu,“ sõnastab Lage sisemise võitluse.

Aga sellegi koha peal saab õppida ennast toetama, oma valikutega elama ja ka vajadusel uuesti valima. „Iga valikut saab ümber valida – see on suur asi!“  ütleb Lage ja tsiteerib taani filosoofi ja eksistentsialisti Søren Aabye Kierkegaardiütlust, etelada ja vigu teha on rohkem väärt, kui elada ja mitte midagi teha. „Kui sa söandad teha sammu, võid küll kaotada selle sammu, aga mitte elu. Siis just lähedki sa elu poole,“ julgustab Lage.

Soov elada täiel rinnal

Kui tunned ära, et midagi on valesti ja sa seda siis eirata püüad, hakkavad asjad hoopis kuhjuma, kuni ühel hetkel tuleb rahulolematus survega välja. Korraga isegi rohkem kui vaja. „Hea oleks ikkagi nende teemadega tegeleda, mis iganes viisil,“ soovitab Lage.

Kui teraapiasse jõuab klient tundega, et midagi on kehvasti, siis sageli tuleb selle alt välja soov elada rohkem ja täiel rinnal. Kusagil on aga takistus, miks ta ei luba endal seda teha. Näiteks kui sa oled üksik ja tahad elukaaslast leida, aga istud kodus ega võta midagi ette, sest iga samm tundub nõme. Mõtled, et läheks kohvikusse, aga järgmisel hetkel juba, et kus ma üksi lähen! Mõni mõtleb, et ta pole piisavalt hea, kes teda tahaks. Teine aga mõtleb, et keegi pole tema jaoks piisavalt hea. Tulemus on mõlemal juhul sama. Sa istud toas üksinda edasi.

„Saad õppida valima oma mõtteid, mida sa tahad mõelda. Avastada, kas on veel mingeid variante, kas oleks mingigi võimalus teha kasvõi väike samm ja uut lähenemist proovida,“ loendab Merit Lage erinevaid võimalusi, mille peale ei pruugi üksi olles tullagi.

Inimeste tundlikkus on ka erinev ja mõni tunnistab endale, et midagi on valesti alles siis, kui juhtunud on juba väga palju halba. „Elu jooksul on õpitud raskusi mitte tundma, on õpitud neid eitama stiilis: mis ma ikka hädaldan, mul on ju hästi!“ Tekkinud tühjusetunde taga võib ennast peita depressioon, mida inimene ise ära ei tunne. „On ka neid, kes võtavad igat väikest rahulolematuse virvendust, mis neid külastab, ülitõsiselt. Mis nüüd äkki? Neil on vaja leida paremat tasakaalu.“

Kergesti ülemäärasesse positiivsusse kaldujail võib aga kaduda reaalsustaju ja enne, kui nad ületöötamise tulemusena haiglas lõpetavad, tasub vaadata, kas asi on ikka positiivses eluvaates või on see tegelikult põgenemine millegi eest, mida näha ei tahaks.

 

Õnn on protsess

Sotsiaalmeedia on paljude jaoks suur osa elust: märgitakse oma asukohta, enne kui sööma hakatakse pildistatakse toitu, postitatakse ilusaid ja õnnelikke nägusid. Merit Lage sõnul pole selles midagi halba, et vajame kaasa elamist. Samas peab olema tedalik, et see ei asenda päris kontakti: silmast silma, nahk naha vastu, koos sisse ja välja hingamist, mida inimestena väga vajame. „Facebook on petlik, näib et justkui on kontakt, aga sisse jääb ikkagi tühjuse tunne. Siin mängb olulist rolli määr ja eesmärgid.“ Saada oma profiilipildile 175 like`i tõstab enesehinnangut, ent kui panna oma heaolutunne vaid sellest sõltuma, muutub see vildakaks. Siis tasub vaadata, kuidas ma ise ennast tunnustan, austan ja armastan.

Eduühiskonnale orienteeritusega on levima hakanud mõttemall: olen vastuvõetav ainult siis, kui mul on kõik hästi. Seda kuvandit toetab ka Facebook, ent kui tõeline on see tegelikult? Kui autentne?

„Võib ju teha ekspermendi linnaliini bussis. Vaata, mitut õnnelikku nägu sa näed. Väga hea, kui ühte ja veel parem, kui see on su enda oma. Ehk kohtad veel kellegi uudishimulikke ja avatud silmi,“ pakub Lage, kelle sõnul on õnn protsess.

Mis teeb õnnelikuks? Just see, mille avastas oma tervisemuredesid jaganud Aveli. Selle kinnituseks on Harvardi ülikooli enam kui 75 aastat kestnud uuring, mille käigus jälgiti 724 mehe elukäiku. Ja kuigi uuringu alguses arvasid need mehed, et õnnelikuks teeb rikkus ja kuulsus, siis selgus hoopis, et ei kumbki. Hoopis head ja lähedased suhted.

 

Enda avstamine teiste abiga

Kõik me teame ilusaid ütlusi selle kohta, et suhete muutmist tuleb alustada iseendast, ent kas me ikka teame, kuidas seda teha? Kas eneseabiraamatutest piisab? „Mingil määral saab ikka raamatutest targemaks ja see on igati tevitatav. Aga kusagil tuleb praktiseerida ka. Kui töötan lasteaiaõpetajatega, siis nad räägivad, et lapsed teavad teoorias väga hästi, kuidas käituda, aga praktikas on kõik justkui meelest läinud. Siis ma küsin nende käest, et kuidas teha nii, et meelde jääks ja nad vastavad, et ju vist peab harjutama. See ongi võti,“ ütleb Merit Lage.

Oma elus ja suhetes võib uute sammude astumine olla hirmutav, sest sa ei tea, kas teised võtavad sind ikka omaks või tõukavad ära. Et seda sujuvamaks teha, korraldab Merit Lage isiksuse arengu kursusi. Need pole kursused nagu kooli ajal, kui kirjutasid referaate ja kuulasid õppejõu tarku sõnu. Tegu on praktilise ja samas turvalise viisiga ekperimenteerida ja läbi erinevate harjutuste õppida ennast tundma ja proovida uusi viise teistega kohtumisel. Seeläbi saab märgata, kus tekkivad sul suheldes takistused ja mis on samas ka sinu tugevused.

Üksi raamatutega pusides jääb inimene ilma ühest väga väärtuslikust asjast, milleks on aus ja ehe tagasiside. Seda annavad grupp ja terapeut. „Tagasiside on väga oluline, see on juba lapse põhivajadus oma vanematelt, sest nii saab ta aru, milline ta on. Ta õpib ennast kuulama. Ent vahel tekkivad ka enesetähelepanemise vead. Näiteks, kui vanemad kinnitavad, et see, mis laps näeb, pole õige. Kui kodus on paha olla ja vanemad kinnitavad, et meil on kõik hästi, siis õõnestab see eneseusaldust ja laps kaotab oskuse ennast kuulata. Seepärast vajame nii lapsepõlves kui ka hiljem enda kohta tasakaalustatud tagasisidet,“ selgitab Merit Lage.

Bernard Shaw on öelnud, et elu pole mitte eneseleidmine vaid enda loomine. „Ma vaidleks natuke sellele vastu. Ma arvan, et see on mõlemat: nii leidmine kui ka loomine. Isiksus ei ole muutumatu ühik, sa arened kogu elu ja sa saad seda arengut suunata oma valikute kaudu,“ ütleb Lage lõpetuseks.

 

 

Lisa: Harjutus

** Kui sul tekkib sisemise tühjuse tunne, siis vaata ruumis ringi, vali mingi ese, mis sind kõnetab, mis sel hetkel tundub tähtis. Nimeta see ese tühjusetundeks ja hakka seda siis kirjeldama läbi enda. Näiteks on sinu esemeks kohvitass ja kirjeldus võiks olla järgmine: minu tühjusetunne on valge, see on minu ees, praegu hoian ma oma tühjusetundest kinni jne. Iga lause järel kuula, kas ja kuidas kõnetab see sind sinu olukorras. Sul võib tekkida mõni impulss või reaktsioon. Näiteks sa tahad tassist lahti lasta. Võid käe ära võtta ja küsida, kas see kõnetab sind kuidagi, kuidas saaksid sa oma tühjusetundest lahti lasta.

 

www.meritlage.ee